Mika Austraalias: Banananas

Tervist!

Oleme Mariaga jõudnud Innisfaili, väikesesse linnakesse Austraalia kirdeosas. Lahkusime Brisbane'ist pühapäeva, 20. märtsi varahommikul, pakkisime kogu oma maise vara kohvritesse ja lendasime 1600 kilomeetrit põhjapoole mägedest ümbritsetud Cairnsi. Kuna Cairns asub troopilises vöötmes, on seal jubedalt kuum ja niiske ja päike väga intensiivne. Seega veetsime palju aega hostelis päikse eest varjul või ookeaniäärses laguunis (suures basseinis) ujumas. Ookeanis endas Cairnsis ujuda ei saa, sest vees on meduusid, krokodillid, haid ja muud koletised. Kohe esimesel päeval laguunis ligunedes kohtasime ühte eesti noormeest, kes meie eestikeelset juttu kuuldes meiega rääkima tuli ja kellega õhtul koos tasuta piljardit mängimas käisime. Olime Cairnsis kokku kolm päeva, ööbisime kõige odavamas hostelis, mille leidsime (sest raha lähenes nullile) ja veetsime selle osa ajast, kui me laguunis ei laiselnud, tööd otsides. Helistasime kõikvõimalikesse hostelitesse Cairnsi lähedal asuvates linnades ja uurisime, kus võiks olla tööd kahele neiule. Hostelitesse helistasime just sellepärast, et väga paljud farmid leiavad endale töötajaid läbi hosteli, hostel organiseerib ka igapäevase transpordi ja kuna meil autot ei ole, tundus see kõige mõistlikum. Kuigi paljudest kohtadest öeldi meile, et miski pole kindel ja võib tööd saada, aga ei pruugi kah, otsustasime siiski sõita bussiga tunni aja kaugusel asuvasse Innisfaili, kus ühe hosteli juhataja oli lootustandvam kui teised, kellega rääkinud olime. Pakkisime jälle asjad ja läksime kolmapäeva hommikul bussi peale. See oli kõige jubedam teekond minu elus, kuigi bussijaama kõndis vaid 15 minutit. Brisbane'ist ostetud algul vahvana tunduv (kasutatud) kohver osutus äärmiselt vastikuks, krigisevaks ja ebamugavaks ning seda tassida oli puhas piin. Kuidagi jõudsime siiski kohale ja istusime bussi, mis viis meid Cairnsist lõuna poole Innisfaili.

Cairns

Laguun

Puude otsas oli paksult nahkhiiri

Innisfaili jõudes ütles Google Maps, et meie hostelisse on jalutada umbes 15 minutit. Mõtlesin, et seda teekonda ma oma kohvriga läbida ei suuda ja tassisin oma kohvrit ainult kaks minutit, kuni jõudsime toidupoeni. Võtsin sealt parklas seisva ostukäru, kõndisin mööda sildist "Käru ei tohi sellest parklast väljaspoole viia" ja vinnasin kohvri kärusse. Peale seda läks teekond tunduvalt lihtsamalt, viisime asjad hostelisse ja tagastasime ostukäru. Maksime algul hostelis ainult ühe öö eest (mis osutus väga õigeks otsuseks) ja rääkisime ka juhatajaga, kellega telefonis vestelnud olime. Tundus veidi, et juhataja meiega palju rääkida ei taha ja ütles, et kindlat miskit pole, aga kui kellelgi töötajaid vaja läheb, siis meie oleme järjekorras esimesed. Kuna see polnud just see, mida me kuulda tahtsime, otsustasime minna ka kõigisse teistesse Innisfailis asuvatesse hostelitesse maad kuulama. Läks nii, et juba järgmisel päeval kolisime hoopis Backpacker's Shacki, mille mänedžer ütles, et kui me sinna lähme, leiab ta meile alla nädalaga töö. Olime Shacki kohta head kuulnud ka teistelt eestlastelt ja kolisime jälle oma asjad ümber (seekord viidi meid autoga ära, ei pidanud käru röövima). Kuna Shack ise oli täis ja seal kohti polnud, pandi meid pubi kohal asuvasse Crown Hotelli, mis samuti hosteli moodi on, kuigi toad on väiksemad (meie toas on kolm voodit), aga köök, tualetid ja dušid on ühised. Kolisime siia sisse neljapäeval, reedel käisime jõe ääres pildistamas ja laupäevaks saime juba väikese tööotsa. Mina, Maria ja üks inglise tüdruk käisime kuus tundi autosid pesemas, puhastamas ja poleerimas ning töö oli isegi üsna tore, kuigi ülemus oli üks võrdlemisi ebameeldiv inimene. Kuna kõik autod pestud ei saanud, läksime Mariaga paariks tunniks tagasi ka pühapäeva hommikul ja pühapäeva õhtul saime veel ühe väikese töö lähedalasuvas Itaalia restoranis, kuna olid lihavõtted ja neil oli vaja paari lisatöötajat. Maria aitas köögis nõusid pesta ja mina tõin laudadelt musti taldrikuid ning täitsin veepudeleid. Nii töö, ülemus kui palk olid vahvamad kui autosid pestes ja Marial vedas kohe nii palju, et sai seal kaks korda veel tööl käia.

Igatahes esmaspäev ja teisipäev olid meil üsna rahulikud, käisime botaanikaaias, skatepargis fotosessioonil ja "relaxisime" kodus ja kolmapäeval saime juba tööle banaanifarmi. Ärkasime kell viis hommikul, kell kuus hommikul istusime väikesesse bussi ja sõitsime pool tundi tööle. Farm, kus me töötame, on ümbruskonnas üks suuremaid (Innisfaili ümber on sadu banaanifarme) ja meie ülesanne on sorteerida ilusaid banaane vähem ilusatest. Vähem ilusate banaanide alla kuuluvad kõik, millel on peal suurem plekk kui väikese sõrme küüs, millel on sisselõige või mis on liiga kollased.. Kokku viskame ära kolmandiku või isegi pooled banaanid, mis meieni jõuavad. Töö on üsna raske, töötame viis päeva nädalas, 9,5 tundi päevas ja peame kogu selle aja seisma ja kiiresti-kiiresti banaane sorteerima. Sellest jäävad üsna valusaks nii selg kui randmed, aga kogenumad töötajad ütlevad, et paari nädalaga muutub asi kergemaks. Vähemalt töötame me varjus ega pea tassima suuri banaanikobaraid nagu poisid.

PS! Mõnede piltide autoriks on Maria, aga kasutan siiski neid ja mitte enda omi, sest tal on fotoaparaat, mille kvaliteet on naaatukene parem kui minu vanal telefonil.

Kriminaal

Botaanikaaed, haned hanereas

Johnstone River, Innisfail

Iludus

Minu varbad

Kuutõus

Skatepark

Lisan selle pildi sellepärast, et see meenutab mulle Gringottsi.

Banaanipuude vahel

Mehed korjavad banaanikobarad

Meie sorteerime ja viskame pooled minema

Ja siis pakitakse

Kuigi tööpäevad on üsna rasked ja tüütud, siis nädalavahetused on vahvad. Reede õhtul käisime Shackis inimestega tutvumas, kaheksakümnest sealelavast inimesest on umbes kümme eestlased ja meie hostelis on veel kolm (kõiki kokku on siin hostelis 20-30). Õhtu oli vahva, olime paar tundi Shackis, siis algas seal öörahu ja tulime meie eluruumide alla pubisse ning õhtu lõpuks veel ka paar maja edasi klubisse. Laupäeval läksime koos hostelikaaslaste inglastega hobusevõidusõitudele, mis 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel toimusid. Rahvast oli seal päris palju ja mõned inimesed ka panustasid erinevate hobuste peale ja üldiselt oli üsna vahva. Laupäeva õhtul olime kodused ja "relaxisime" (ehk puhkasime, lugesime raamatuid ja vaatasime filme; sellest on saanud peale pikki tööpäevi meie põhitegevus, kuna nii keha kui vaim on väsinud ja hea on pikutada). Pühapäevaks meil plaane ei olnud, aga need tekkisid, kui meid kutsuti kaasa randa. Läksime oma hosteli rahvaga, laenasime hostelimänedžerilt bussi ja sõitsime 40 minutit Mission Beachile. Olime üheteistkümnekesi: 5 prantslast, 2 iirlast, itaallane, rootslane, mina ja Maria. Rannaskäik oli väga vahva, päevitasime, ujusime võrguga piiritletud alas, kuhu merekoletised ei pääsenud, grillisime ja sõime ranna ääres kasvade palmide alt leitud kookospähkleid. Kell pool viis jõudsime tagasi koju, sõime Mariaga üsna kehvavõitu külmutatud-siis-mikolaineahjus-üles-soojendatud lasagnet ja nüüd oleme tunde istunud ja kumbki oma blogi kirjutanud. Ilmselt oli veidi rumal mõte seda täna õhtul teha, sest kell on juba üksteist ja homme jälle kella viiest äratus, aga järgmine vaba hetk tekib meil ilmselt alles järgmisel reedel või laupäeval.