Banaanifarmiliste seiklused

Tervitused Innisfailist!

Oleme nüüdseks siin olnud neli ja pool nädalat, nendest kolm ja pool töötanud banaanifarmis banaane sorteerides. Elame kolmekesi väikeses toas: mina, Maria ja väga tore inglise tüdruk Hannah, aga tema töötab meist erinevas farmis, mina ja Maria töötame koos. Tööpäevad näevad meil kõik välja täpselt ühesugused: ärkame kell 4.30 (okei, äratus on 4.30, tegelikult läheb veel kümme minutit voodist välja saamiseks), seame ennast valmis, sööme hommikust ja kell 5.30 hakkame minibussiga farmi poole sõitma. Kell 6.00 jõuame farmi väravate taha, kust kõnnime 10 minutit farmi, seal ootame 6.30-ni ja siis algab üheksa ja poole tunnine tööpäev. Töö lõpeb kell viis ja tagasi hostelisse jõuame veidi enne kuut. Siis teeme süüa ja vaba aega jääb kõigest tunnike, et kella üheksa ajal juba magama minna. Kuna töö on väga üksluine ja tööpäevadel midagi teha ei jõua, tundub nädal üsna kiiresti mööduvat ja jõuab kätte nädala parim osa: nädalavahetus!

Eelmisel pühapäeval käisime Innisfailist pooletunnise sõidu kaugusel Babindas, kus kärestikuline jõgi suurte kivirahnude vahelt läbi vuhas. Vool oli väga tugev ning kivid suurtest vihmadest libedad ning kivirahnude vahel me ujuda ei saanud, aga vaade oli tohutult ilus. Ujuda aga saime ülesvoolu asuvas järves, kuigi vesi oli Austraalia standarditega arvestades üsna külm (või siis nagu Emajões soojal suvepäeval). Kokku oli meid sellel retkel ligikaudu kakskümmend, kõik meie hostelist. Päev oli väga tore ja seltskond lausa võrratu, hüppasime järve äärest puu pealt nelja meetri kõrguselt vette (enne seisin ja kartsin viis minutit), loopisime palli ja pidasime piknikku.

Babinda Boulders

Sukk ja Saabas

Vihmametsa sees

Tegelikult ei ole nii valge

Pärast hüppasin pea ees ka

The Crown Gang ♛❤

Eile, laupäeval, tegin aga midagi ainulaadset ja tõsiselt vägevat. Nimelt käisime kümnese kambaga Mission Beachil langevarjudega hüppamas. Terve nädal ootasin kannatamatult nädalavahetust, aga kui jõudis kätte laupäeva hommik, hakkas veidi jube, kui mõtlesin, et täna on see päev, kui nelja kilomeetri kõrguselt lennukist alla hüppan. Kogu 40-minutiline bussisõit (laenasime jälle hosteli mänedžerilt minibussi) möödus närveldades, aga kui jõudsime kohale ja kohtusime oma instrkutoritega, olin oma kartmised ära kartnud ja olin pigem elevil. Saime endale traksid selga (millega meid hüppamise ajaks instruktorite külge kinnitati) ja sõitsime 20 minutit linnast välja, kus istusime väikese lennuki peale, kus oli napilt ruumi seitsmeteistkümnele inimesele (meie, instruktorid ja piloot). Kahjuks me ei saanud kõik oma kambaga koos hüpata, vaid jagunesime kaheks grupiks ning meiega liitusid hoopis võõrad inimesed. Mina olin esimeses kambas ja ka esimene hüppaja, kuna istusin uksele kõige lähedamal. Lend kestis umbes 20 minutit ja siis, kui olime jõudnud ranna kohale nelja kilomeetri kõrgusele, tehti uks lahti ja kukutati meid välja. Keegi mulle erilist hoiatust ei andnud, vaid ühel hetkel ütles instruktor lihtsalt, et "Nii, nüüd hüppame", seega ei olnud mul aega isegi paanikasse sattuda.

Esimene osa hüppest oli vabalangemine, kui kukkusime kolm kilomeetrit, 230 km/h maa poole. Õhuvool oli väga tugev ja kuigi mul olid prillid ees, jooksid silmad vett, samuti ka nina ja suu, kõrvus vuhises ja midagi kuulda ei olnud. Aga kogemus oli ikkagi ülivahva! Kui olime jõudnud maast 1,2 kilomeetri kõrgusele, avas instruktor langevarju ja siis liuglesime rahulikult maa poole. Vastupidiselt vabalangemisele oli langevarjuga lendamine väga vaikne, sain prillid peast võtta ja vaadet imetleda. Kahjuks olid minu traksid ilmselt liiga kõvasti kinnitatud, nii et ringi vaatamist segasid veidi valusad jalad ja kaenlad, aga tegelikult oli väga väga ilus ja sain ka ise natuke langevarju juhtida. Nägin ka teisi langevarjureid liuglemas ja kuigi olin esimene hüppaja, maandusin hoopis teisena. Ise ma maandumiseks eriti midagi tegema ei pidanud, ainult jalad enda ette üles tõstma, et need instruktori tegemistele ette ei jääks.

Kui olime elusalt ja tervelt maa peale tagasi jõudnud ja traksid seljast võtnud, oli teise grupi kord hüppama minna. Mina, Maria ja sõber Chris läksime ajaviiteks kõrvalasuvasse kohvikusse sööma, teisel grupil läks veel poolteist tundi, kuni ka nemad olid vaimustunult tagasi jõudnud. Siis ootasime veel tunnike oma skydive'imise pilte ja videosid, kes mille võtnud oli (lisaks 300 dollarit maksvale langevarjuhüppamisele pidime 100 dollarit piltide eest välja käima, videod olid veel veidi kallimad) ja kella kuueks olime tagasi kodus. Päev oli olnud nii elevust ja adrenaliini täis, et õhtuks olime kõik omadega läbi ja enam midagi teha ei jaksanud. Minu jaoks oli langevarjuhüpe nii oivaline kogemus, et tahan seda kindlasti korrata... Kui see nii kallis ei oleks, käiksin iga teine nädalavahetus hüppamas!

Neli prantslast, inglane, kaks eesti kutti, Sukk, Saabas ja kaks itaallast

Valmistun

Sukk ja Saabas enne õhkutõusu

Olin kohe ukse kõrval (taga on minu instruktor)

Kohe-kohe hüppame

Vaade Lennukist. Väga joppas ilmaga, terve nädal oli lakkamatult sadanud ja laupäeval oli päike väljas!

Veidi kõrgemalt

Ja hüppasime välja!!!

Raske on 230 km/h kukkudes välja näha parem kui põrsas

Such excitement

Maria just ütles, et Suur Vallrahu nägi nii ilus välja, aga ma unustasin vaadata.. 

Päike paistab peale

Poseerin täiega

Langevarjurid

Õnnelikult maa peal tagasi

Homme on esmaspäev, aga me ei pea tööle minema, sest austraallased tähistavad Anzac päeva (ANZAC - Austalian and New Zealand Army Corps), mälestamaks Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid, kes hukkusid Türgis esimese maailmasõja ajal. Ei tahtnud küll kurval noodil lõpetada, sest meie seiklused siin on olnud väga kõrge lennuga, aga mainin ikka ära.

Mika out.

Banananas

Tervist!

Oleme Mariaga jõudnud Innisfaili, väikesesse linnakesse Austraalia kirdeosas. Lahkusime Brisbane'ist pühapäeva, 20. märtsi varahommikul, pakkisime kogu oma maise vara kohvritesse ja lendasime 1600 kilomeetrit põhjapoole mägedest ümbritsetud Cairnsi. Kuna Cairns asub troopilises vöötmes, on seal jubedalt kuum ja niiske ja päike väga intensiivne. Seega veetsime palju aega hostelis päikse eest varjul või ookeaniäärses laguunis (suures basseinis) ujumas. Ookeanis endas Cairnsis ujuda ei saa, sest vees on meduusid, krokodillid, haid ja muud koletised. Kohe esimesel päeval laguunis ligunedes kohtasime ühte eesti noormeest, kes meie eestikeelset juttu kuuldes meiega rääkima tuli ja kellega õhtul koos tasuta piljardit mängimas käisime. Olime Cairnsis kokku kolm päeva, ööbisime kõige odavamas hostelis, mille leidsime (sest raha lähenes nullile) ja veetsime selle osa ajast, kui me laguunis ei laiselnud, tööd otsides. Helistasime kõikvõimalikesse hostelitesse Cairnsi lähedal asuvates linnades ja uurisime, kus võiks olla tööd kahele neiule. Hostelitesse helistasime just sellepärast, et väga paljud farmid leiavad endale töötajaid läbi hosteli, hostel organiseerib ka igapäevase transpordi ja kuna meil autot ei ole, tundus see kõige mõistlikum. Kuigi paljudest kohtadest öeldi meile, et miski pole kindel ja võib tööd saada, aga ei pruugi kah, otsustasime siiski sõita bussiga tunni aja kaugusel asuvasse Innisfaili, kus ühe hosteli juhataja oli lootustandvam kui teised, kellega rääkinud olime. Pakkisime jälle asjad ja läksime kolmapäeva hommikul bussi peale. See oli kõige jubedam teekond minu elus, kuigi bussijaama kõndis vaid 15 minutit. Brisbane'ist ostetud algul vahvana tunduv (kasutatud) kohver osutus äärmiselt vastikuks, krigisevaks ja ebamugavaks ning seda tassida oli puhas piin. Kuidagi jõudsime siiski kohale ja istusime bussi, mis viis meid Cairnsist lõuna poole Innisfaili.

Cairns

Laguun

Puude otsas oli paksult nahkhiiri

Innisfaili jõudes ütles Google Maps, et meie hostelisse on jalutada umbes 15 minutit. Mõtlesin, et seda teekonda ma oma kohvriga läbida ei suuda ja tassisin oma kohvrit ainult kaks minutit, kuni jõudsime toidupoeni. Võtsin sealt parklas seisva ostukäru, kõndisin mööda sildist "Käru ei tohi sellest parklast väljaspoole viia" ja vinnasin kohvri kärusse. Peale seda läks teekond tunduvalt lihtsamalt, viisime asjad hostelisse ja tagastasime ostukäru. Maksime algul hostelis ainult ühe öö eest (mis osutus väga õigeks otsuseks) ja rääkisime ka juhatajaga, kellega telefonis vestelnud olime. Tundus veidi, et juhataja meiega palju rääkida ei taha ja ütles, et kindlat miskit pole, aga kui kellelgi töötajaid vaja läheb, siis meie oleme järjekorras esimesed. Kuna see polnud just see, mida me kuulda tahtsime, otsustasime minna ka kõigisse teistesse Innisfailis asuvatesse hostelitesse maad kuulama. Läks nii, et juba järgmisel päeval kolisime hoopis Backpacker's Shacki, mille mänedžer ütles, et kui me sinna lähme, leiab ta meile alla nädalaga töö. Olime Shacki kohta head kuulnud ka teistelt eestlastelt ja kolisime jälle oma asjad ümber (seekord viidi meid autoga ära, ei pidanud käru röövima). Kuna Shack ise oli täis ja seal kohti polnud, pandi meid pubi kohal asuvasse Crown Hotelli, mis samuti hosteli moodi on, kuigi toad on väiksemad (meie toas on kolm voodit), aga köök, tualetid ja dušid on ühised. Kolisime siia sisse neljapäeval, reedel käisime jõe ääres pildistamas ja laupäevaks saime juba väikese tööotsa. Mina, Maria ja üks inglise tüdruk käisime kuus tundi autosid pesemas, puhastamas ja poleerimas ning töö oli isegi üsna tore, kuigi ülemus oli üks võrdlemisi ebameeldiv inimene. Kuna kõik autod pestud ei saanud, läksime Mariaga paariks tunniks tagasi ka pühapäeva hommikul ja pühapäeva õhtul saime veel ühe väikese töö lähedalasuvas Itaalia restoranis, kuna olid lihavõtted ja neil oli vaja paari lisatöötajat. Maria aitas köögis nõusid pesta ja mina tõin laudadelt musti taldrikuid ning täitsin veepudeleid. Nii töö, ülemus kui palk olid vahvamad kui autosid pestes ja Marial vedas kohe nii palju, et sai seal kaks korda veel tööl käia.

Igatahes esmaspäev ja teisipäev olid meil üsna rahulikud, käisime botaanikaaias, skatepargis fotosessioonil ja "relaxisime" kodus ja kolmapäeval saime juba tööle banaanifarmi. Ärkasime kell viis hommikul, kell kuus hommikul istusime väikesesse bussi ja sõitsime pool tundi tööle. Farm, kus me töötame, on ümbruskonnas üks suuremaid (Innisfaili ümber on sadu banaanifarme) ja meie ülesanne on sorteerida ilusaid banaane vähem ilusatest. Vähem ilusate banaanide alla kuuluvad kõik, millel on peal suurem plekk kui väikese sõrme küüs, millel on sisselõige või mis on liiga kollased.. Kokku viskame ära kolmandiku või isegi pooled banaanid, mis meieni jõuavad. Töö on üsna raske, töötame viis päeva nädalas, 9,5 tundi päevas ja peame kogu selle aja seisma ja kiiresti-kiiresti banaane sorteerima. Sellest jäävad üsna valusaks nii selg kui randmed, aga kogenumad töötajad ütlevad, et paari nädalaga muutub asi kergemaks. Vähemalt töötame me varjus ega pea tassima suuri banaanikobaraid nagu poisid.

PS! Mõnede piltide autoriks on Maria, aga kasutan siiski neid ja mitte enda omi, sest tal on fotoaparaat, mille kvaliteet on naaatukene parem kui minu vanal telefonil.

Kriminaal

Botaanikaaed, haned hanereas

Johnstone River, Innisfail

Iludus

Minu varbad

Kuutõus

Skatepark

Lisan selle pildi sellepärast, et see meenutab mulle Gringottsi.

Banaanipuude vahel

Mehed korjavad banaanikobarad

Meie sorteerime ja viskame pooled minema

Ja siis pakitakse

Kuigi tööpäevad on üsna rasked ja tüütud, siis nädalavahetused on vahvad. Reede õhtul käisime Shackis inimestega tutvumas, kaheksakümnest sealelavast inimesest on umbes kümme eestlased ja meie hostelis on veel kolm (kõiki kokku on siin hostelis 20-30). Õhtu oli vahva, olime paar tundi Shackis, siis algas seal öörahu ja tulime meie eluruumide alla pubisse ning õhtu lõpuks veel ka paar maja edasi klubisse. Laupäeval läksime koos hostelikaaslaste inglastega hobusevõidusõitudele, mis 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel toimusid. Rahvast oli seal päris palju ja mõned inimesed ka panustasid erinevate hobuste peale ja üldiselt oli üsna vahva. Laupäeva õhtul olime kodused ja "relaxisime" (ehk puhkasime, lugesime raamatuid ja vaatasime filme; sellest on saanud peale pikki tööpäevi meie põhitegevus, kuna nii keha kui vaim on väsinud ja hea on pikutada). Pühapäevaks meil plaane ei olnud, aga need tekkisid, kui meid kutsuti kaasa randa. Läksime oma hosteli rahvaga, laenasime hostelimänedžerilt bussi ja sõitsime 40 minutit Mission Beachile. Olime üheteistkümnekesi: 5 prantslast, 2 iirlast, itaallane, rootslane, mina ja Maria. Rannaskäik oli väga vahva, päevitasime, ujusime võrguga piiritletud alas, kuhu merekoletised ei pääsenud, grillisime ja sõime ranna ääres kasvade palmide alt leitud kookospähkleid. Kell pool viis jõudsime tagasi koju, sõime Mariaga üsna kehvavõitu külmutatud-siis-mikolaineahjus-üles-soojendatud lasagnet ja nüüd oleme tunde istunud ja kumbki oma blogi kirjutanud. Ilmselt oli veidi rumal mõte seda täna õhtul teha, sest kell on juba üksteist ja homme jälle kella viiest äratus, aga järgmine vaba hetk tekib meil ilmselt alles järgmisel reedel või laupäeval.

Ratsavõistlused

Kappavad

Vägev seltskond Mission Beachil

Kookospähklitega

Ja nüüd ruttu tuttu, head ööd!!! Või teile ilusat pärastlõunat. :)