Banaanifarmiliste seiklused

Tervitused Innisfailist!

Oleme nüüdseks siin olnud neli ja pool nädalat, nendest kolm ja pool töötanud banaanifarmis banaane sorteerides. Elame kolmekesi väikeses toas: mina, Maria ja väga tore inglise tüdruk Hannah, aga tema töötab meist erinevas farmis, mina ja Maria töötame koos. Tööpäevad näevad meil kõik välja täpselt ühesugused: ärkame kell 4.30 (okei, äratus on 4.30, tegelikult läheb veel kümme minutit voodist välja saamiseks), seame ennast valmis, sööme hommikust ja kell 5.30 hakkame minibussiga farmi poole sõitma. Kell 6.00 jõuame farmi väravate taha, kust kõnnime 10 minutit farmi, seal ootame 6.30-ni ja siis algab üheksa ja poole tunnine tööpäev. Töö lõpeb kell viis ja tagasi hostelisse jõuame veidi enne kuut. Siis teeme süüa ja vaba aega jääb kõigest tunnike, et kella üheksa ajal juba magama minna. Kuna töö on väga üksluine ja tööpäevadel midagi teha ei jõua, tundub nädal üsna kiiresti mööduvat ja jõuab kätte nädala parim osa: nädalavahetus!

Eelmisel pühapäeval käisime Innisfailist pooletunnise sõidu kaugusel Babindas, kus kärestikuline jõgi suurte kivirahnude vahelt läbi vuhas. Vool oli väga tugev ning kivid suurtest vihmadest libedad ning kivirahnude vahel me ujuda ei saanud, aga vaade oli tohutult ilus. Ujuda aga saime ülesvoolu asuvas järves, kuigi vesi oli Austraalia standarditega arvestades üsna külm (või siis nagu Emajões soojal suvepäeval). Kokku oli meid sellel retkel ligikaudu kakskümmend, kõik meie hostelist. Päev oli väga tore ja seltskond lausa võrratu, hüppasime järve äärest puu pealt nelja meetri kõrguselt vette (enne seisin ja kartsin viis minutit), loopisime palli ja pidasime piknikku.

Babinda Boulders

Sukk ja Saabas

Vihmametsa sees

Tegelikult ei ole nii valge

Pärast hüppasin pea ees ka

The Crown Gang ♛❤

Eile, laupäeval, tegin aga midagi ainulaadset ja tõsiselt vägevat. Nimelt käisime kümnese kambaga Mission Beachil langevarjudega hüppamas. Terve nädal ootasin kannatamatult nädalavahetust, aga kui jõudis kätte laupäeva hommik, hakkas veidi jube, kui mõtlesin, et täna on see päev, kui nelja kilomeetri kõrguselt lennukist alla hüppan. Kogu 40-minutiline bussisõit (laenasime jälle hosteli mänedžerilt minibussi) möödus närveldades, aga kui jõudsime kohale ja kohtusime oma instrkutoritega, olin oma kartmised ära kartnud ja olin pigem elevil. Saime endale traksid selga (millega meid hüppamise ajaks instruktorite külge kinnitati) ja sõitsime 20 minutit linnast välja, kus istusime väikese lennuki peale, kus oli napilt ruumi seitsmeteistkümnele inimesele (meie, instruktorid ja piloot). Kahjuks me ei saanud kõik oma kambaga koos hüpata, vaid jagunesime kaheks grupiks ning meiega liitusid hoopis võõrad inimesed. Mina olin esimeses kambas ja ka esimene hüppaja, kuna istusin uksele kõige lähedamal. Lend kestis umbes 20 minutit ja siis, kui olime jõudnud ranna kohale nelja kilomeetri kõrgusele, tehti uks lahti ja kukutati meid välja. Keegi mulle erilist hoiatust ei andnud, vaid ühel hetkel ütles instruktor lihtsalt, et "Nii, nüüd hüppame", seega ei olnud mul aega isegi paanikasse sattuda.

Esimene osa hüppest oli vabalangemine, kui kukkusime kolm kilomeetrit, 230 km/h maa poole. Õhuvool oli väga tugev ja kuigi mul olid prillid ees, jooksid silmad vett, samuti ka nina ja suu, kõrvus vuhises ja midagi kuulda ei olnud. Aga kogemus oli ikkagi ülivahva! Kui olime jõudnud maast 1,2 kilomeetri kõrgusele, avas instruktor langevarju ja siis liuglesime rahulikult maa poole. Vastupidiselt vabalangemisele oli langevarjuga lendamine väga vaikne, sain prillid peast võtta ja vaadet imetleda. Kahjuks olid minu traksid ilmselt liiga kõvasti kinnitatud, nii et ringi vaatamist segasid veidi valusad jalad ja kaenlad, aga tegelikult oli väga väga ilus ja sain ka ise natuke langevarju juhtida. Nägin ka teisi langevarjureid liuglemas ja kuigi olin esimene hüppaja, maandusin hoopis teisena. Ise ma maandumiseks eriti midagi tegema ei pidanud, ainult jalad enda ette üles tõstma, et need instruktori tegemistele ette ei jääks.

Kui olime elusalt ja tervelt maa peale tagasi jõudnud ja traksid seljast võtnud, oli teise grupi kord hüppama minna. Mina, Maria ja sõber Chris läksime ajaviiteks kõrvalasuvasse kohvikusse sööma, teisel grupil läks veel poolteist tundi, kuni ka nemad olid vaimustunult tagasi jõudnud. Siis ootasime veel tunnike oma skydive'imise pilte ja videosid, kes mille võtnud oli (lisaks 300 dollarit maksvale langevarjuhüppamisele pidime 100 dollarit piltide eest välja käima, videod olid veel veidi kallimad) ja kella kuueks olime tagasi kodus. Päev oli olnud nii elevust ja adrenaliini täis, et õhtuks olime kõik omadega läbi ja enam midagi teha ei jaksanud. Minu jaoks oli langevarjuhüpe nii oivaline kogemus, et tahan seda kindlasti korrata... Kui see nii kallis ei oleks, käiksin iga teine nädalavahetus hüppamas!

Neli prantslast, inglane, kaks eesti kutti, Sukk, Saabas ja kaks itaallast

Valmistun

Sukk ja Saabas enne õhkutõusu

Olin kohe ukse kõrval (taga on minu instruktor)

Kohe-kohe hüppame

Vaade Lennukist. Väga joppas ilmaga, terve nädal oli lakkamatult sadanud ja laupäeval oli päike väljas!

Veidi kõrgemalt

Ja hüppasime välja!!!

Raske on 230 km/h kukkudes välja näha parem kui põrsas

Such excitement

Maria just ütles, et Suur Vallrahu nägi nii ilus välja, aga ma unustasin vaadata.. 

Päike paistab peale

Poseerin täiega

Langevarjurid

Õnnelikult maa peal tagasi

Homme on esmaspäev, aga me ei pea tööle minema, sest austraallased tähistavad Anzac päeva (ANZAC - Austalian and New Zealand Army Corps), mälestamaks Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid, kes hukkusid Türgis esimese maailmasõja ajal. Ei tahtnud küll kurval noodil lõpetada, sest meie seiklused siin on olnud väga kõrge lennuga, aga mainin ikka ära.

Mika out.