Kuidas Maria hülgas Mika

Tervist!

Viimane nädal on olnud üks vahvamaid ja tundub isegi, nagu nädal Cairnsis oleks kestnud pikemalt, kui poolteist kuud Innisfailis. Viimase postituse lõpus olime just Cairnsi jõudnud ning saabunud neljapäeva õhtul kohale Asylumisse (eesti keeles Hullumajja), ühte vahvasse hostelisse Cairnsi kesklinnast 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Reede ja laupäeva veetsime Cairnsis, käisime šoppamas ja tšillisime hostelis. Kuna vihma sadas iga päev, siis õues me kahjuks väga olla ei saanud, see-eest aga käisime laupäeva õhtul night marketil ehk öisel turukesel (tegelikult on see avatud viiest üheteistkümneni õhtul), kus müüdi paljusid suveniire ja pisiasjakesi ning ostsime kumbki ühe liiga suure portsu hiina toitu, mis oli küll maitsev, kuid millest pooltki me ära süüa ei suutnud. Naersime tükk aega oma lolluse üle ja mõtlesime, et oleks pidanud võtma poole väiksema portsu (meie otse loomulikult võtsime kõige suurema, mis võimalik).

Pühapäev oli ka vihmane, aga kuna meil siin vaid kaheksa päeva aega oli, pidime hakkama tegema kõiki vahvaid asju, mis meil plaanis oli, sest neid polnud enam kuhugi edasi lükata. Pühapäevaks olime plaaninud ühepäevase Kuranda tripi: sõita väikestes vagunites mööda trossi vihmametsa kohal Kuranda külakesse (ei tea, kuidas neid vaguneid nimetatakse, "gondola" inglise keeles igatahes), paar tundi seal veeta ja siis rongiga läbi vihmametsa tagasi sõita. Aga kui meid kella kümne paiku hosteli eest bussiga üles korjati, ütles bussijuht, et suurte vihmade tõttu rong ei sõida ning peame kas reisi edasi lükkama või nii sinna kui tagasi õhuvagunites sõitma. Kuna meil reisi kuhugi edasi lükata polnud, nõustusime teise variandiga ja kell üksteist olimegi Mariaga vihmametsa kohal. Hoolimata halvast ilmast oli päev siiski vahva ja kuigi me õhust suurt midagi ei näinud, kuna kõik oli mattunud udu sisse, oli see ka omamoodi müstiline. Teel Kurandasse tegime ka paar vahepeatust, kus saime vihmametsas mööda laudrada kõndida ja imetleda vaadet kosele. Kurandas veetsime paar tundi, vaatasime erinevatesse poekestesse ja käisime koaala-loomaaias, kus lisatasu eest saime koaalat ka süles hoida ja temaga pilti teha! Lisaks olid loomaaias veel kängurud, krokodillid, maod, vombatid ja lendoravad.

Õhuvagun

Kuranda Rainforest

Laudrada läbi vihmametsa

Barron Falls

Mina olen olukorrast palju rohkem vaimustunud kui Mr. Koala Bear

Esmaspäeval oli üks parimaid päevi minu elus: käisime Suurel Vallrahul (Great Barrier Reef) sukeldumas ja snorgeldamas. Lahkusime hommikul vara hostelist ja veetsime terve päeva laeval, algul sõitsime paar tundi riifile, lained möllasid ja laev hüppas (mis mulle tegelikult meeldis, aga paljudel inimestel tekitas merehaiguse), veetsime mitu tundi avamerel kahte erinevat korallrahu külastades ning siis seilasime tagasi. Sukeldumine tundus algul veidi jube, hingamine balloonist ja rõhu tasakaalustamine kõrvades (kuna rõhk on vees sügavamale laskudes suurem, peab iga meetri tagant nina kinni hoidma ja puhuma, nagu lennukis maandudes) tundus üsna keeruline, aga tegelikult läks kõik nagu lepase reega ja kui sukeldumine läbi sai (saime vee all olla umbes 15 minutit ja läksime 10m sügavusele), mõtlesin kohe, et tahan kindlasti veel sukelduda!

Kuigi sukeldumine oli ülivahva, läks mulle rohkem südamesse hoopis tagasisõit Cairnsi, kui laev vaikselt lainetel kõikus, kõht oli laeval söödud toidust täis ja kaks vanemat meremeest kitarri mängisid ja laulsid. Mõtlesin, et ei tahagi laevalt lahkuda, sest merel on nii-nii hea ja kindlasti tahan kunagi ka ise laeval töötada.. Ja selleks ilmselt tekib ka võimalus, aga mitte sellel aastal, vaid siis, kui millalgi teise aasta viisaga tagasi tulen. Igatahes maksime Mariaga hunniku raha ja ostsime pildi meist sukeldumas, et ka teie kõik seda imetleda saaks:

The Great Barrier Reef

Mitte küll meie laev, aga me olime sarnase pardal

Absoluutselt parim koht kus olla

"Stairway to Heaven" by Led Zeppelin, pisar tuli silma

Cairnsi mägine loodus purjekate taustal

Järgmisel päeval olime üsna väsinud ja vihma sadas, seega veetsime teisipäeva hostelis. Kolmapäeval aga tuli meie suureks heameeleks päike välja ning sõitsime bussiga tunni aja kaugusele Palm Cove’i. Palm Cove on väike mereäärne külake, kus suuri poode ei ole, on aga väikesed poekesed ja kohvikud ning ilus liivarand sinise mere ääres. Veetsime seal terve päeva, sõime jäätist, jalutasime mööda randa edasi-tagasi, ronisime mereäärsete kivide otsa kohvi jooma ja tegime pilte ja videoklippe ilusast loodusest (Maria tegi, mina aitasin).

Minu jalad

Neljapäeval käisime giidiga retkel vihmametsas ning Cape Tribulationis (tuntud selle poolest, et James Cook seal korallrahule sõitis, väga ilus koht). Istusime küll suurema osa päevast bussis, aga kohad, kuhu jõudsime, olid ilusad ning giid oli väga hea jutuga ning saime palju huvitavat teada. Käisime Cape Tribulationil, Daintree vihmametsas ja Daintree jõel tunniajasel paadisõidul krokodille vaatamas. Nägime kolme suurt krokodilli (suurim 4,5 meetrit) ja väikeseid 20-sentimeetriseid beebikrokodille. Lisaks sõitsime läbi väikese Port Douglase linna ja saime ka ujuda Mossman Gorge’is ühes kärestikulises jaheda veega jõekeses keset vihmametsa.

Cape Tribulation

Cape Trib ja mina

Daintree jõel krokodille otsimas 

Seedib sooja päikese käes toitu

Mossman Gorge, vesi oli üsna jahe

Mossman Gorge

Reedel oli Maria viimane päev Cairnsis, peale mida ta lendas paariks päevaks Brisbane’i ja sealt tagasi Eestisse (Jee, Maria on tagasi kodus, kutsuge ta kohvile, tal on kaheksa kuu jagu põnevaid jutte!). Reede päeva veetsime laguuni ääres vedeledes ja päevitades ja siis läksime sushit sööma. Cairnsi kaubanduskeskuses on väga vahva väike kohake, kus pikk lint keset ruumi ringi käib ning kõik lauad lindi ääres paiknevad ning lindil on igat sorti erinevad sushid. Varem polnud ma peaaegu kordki sushit söönud, aga nüüd hakkan rohkem söma, sest ülimaitsev oli! Siis läksime tagasi hostelisse ja jõudiski kätte see hetk, kui Maria oma kohvri ja seljakotiga takso peale läks ning jättis väikese vaese Mika üksi terve Austraalia peale..

Tsaupakaa, Maria! ♥

Niisiis on nüüd jällegi uus peatükk minu elus, kus reisin üksi! Tegelikult ei ole sa muidugi kunagi päris üksi, hostelites on alati teisi inimesi (näiteks mõni vahva inglise noormees), kellel ka mingit plaani ei ole ja kes su laguuni äärde kutsuvad ja sulle burgereid grillivad J Aga nüüd peale nädalate pikkust kõhklemist, otsustamist ja siis jälle ümbermõtlemist olen lennukil Melbourne’i. Cairnsis oli soe ja hea ja meri ja laevad ja toredad inimesed ja kindlasti lähen ma sinna tagasi, kas veel see aasta või millalgi hiljem, aga praegu lähen lühemaks või pikemaks ajaks Austraalia lõunarannikule külmetama (Melbourne’is on hetkel 15 kraadi, Cairnsis 30... oh well).

Mika.