Elu on seiklus

Ahoi!

Viimasest postitusest on möödas üüratult pikk aeg.. Või täpsemini kaks kuud, mis siitpoolt arvutit tundub palju pikemana. Olen selle aja olnud Brisbane'is, kuigi vahepeal ka väiksemaid reise teinud. Elame endiselt Mariaga koos, aga otsustasime nüüd järgmisel nädalal Brisbane'ist ära kolida, kuna minul tööd ei ole ja Maria pani vähese palga tõttu ameti maha. Aga eelmine postitus lõppes enne seda, kui Maria üldse töö leidis ja kui olime siin elanud alles kaks nädalat... Seega räägin kõigepealt kahe kuu tagusest ajast, kui Brisbane oli meile alles uus ja pangakaardil tuduvalt suurem rahasumma kui praegu.

Täpselt enam muidugi ei mäleta kõike, mida tegime, aga pilte vaadates meenub, et käisime näiteks Mount Coot-tha botaanikaaias pildistamas:

Kuid ühel ilusal päeval leidis Maria töö ja jättis minu oma tegemistega üksi. Kuna Maria oli iga päev hommikust õhtuni tööl ja vahepeal käis nädalapikkustel tööreisidel teistes linnades, sisustasin mina oma aja, khm-khm, Harry Potteri lugemisega. Hommikuti üles ärgata, hommikust süüa, kohvi teha ja siis raamatuga rõdule istuda on puhas õnn...

Harry Potteri lugemine, nii raske kui seda ka uskuda on, ei olnud siiski minu ainuke ajaviide, käisin ka (tulutult) tööd otsimas, vahel kui Marial vaba aega oli võtsime temaga midagi ette (käisime näiteks kinos "Spotlighti" vaatamas, tõsiselt hea film) ja ükspäev käisin Gold Coastil ookeani ääres. Otsustasin peale niisama randa mineku külastada ka Burleigh Head rahvusparki, kus ookeani lähedalt läks kivine rajake, mis kahjuks küll 20 minutiga läbi kõnnitud sai, aga oli väga ilus!

Burleigh Head National Park

Gold Coast

Peaaegu täpselt kuu aega tagasi oli sõbrapäev. Maria jõudis just sellel päeval tagasi tööreisilt ja tegime koos ülimaitsvaid šokolaadi-maasika-toorjuustukreemi muffineid:

Oleme ka mõnedel nädalavahetustel (ja mõnedel mittenädalavahetustel) väljas käinud, seega panen siia üles ka paar kenamat pilti, mis klubi/pubiforograafid meist teinud on:

Üks lemmikkohtadest, live-muusikaga pubi Wickham

Back to School pidu, kus meid kostüümide tõttu (triiksärgid, seelikud ja lipsud) lavale kutsuti

Tegelikult otsustasin just nüüd uue blogipostituse teha, sest jõudsime alles eile Mariaga tagasi absoluutselt meeliületavalt lahedalt nädalapikkuselt reisilt. Alustasime oma reisi kaheksanda märtsi hommikul - sõitsime rongiga Gold Coastile Dreamworldi. Dreamworld on Austraalia suurim lõbustuspark, mis koosneb paljudest rollercoasteritest, õues olevast veepargist ja väikesest loomaaiast. Jõudsime sinna veidi peale kümmet, kui lõbustuspark alles lahti tehti ja olime seal kella viieni ehk sulgemiseni, aga ikka ei saanud kõike tehtud, mis teha oleks tahtnud, kuna erinevaid atraktsioone oli väga palju. Hommikul kui kohale jõudsime hakkas vihma sadama, kuid see meid ei takistanud ja oli pigem isegi hea, sest rahvast ei olnud eriti palju ja me ei pidanud iga atraktsiooni ees järjekorras seisma. Saime Dreamworksi tegelastega pilti teha, pea-alaspidi õhus kõlkuda, 120 meetrit vabalangeda, mootorratastes, autodes ja lennukites mööda rööpaid kihutada, suurtest veetorudest alla lasta ja päeva lõpus kängurudega sõbruneda. Minu jaoks oli kõige jubedam veetoru, kus pidin astuma kapslisse, kus põrand alt libises ja mööda toru 10 sekundit alla kihutama. Vesi oli suus ja ninas, hingata ei saanud ja selja kraapisin ära, aga olen rahul, et selle ära proovisin!

Suurelt ja punaselt

Dreamworldi nunnum pool

Vähe järsemad atraktsioonid

Shreki perekond ja tiim Madagaskar

Mad skills

Ei suutnud vastu panna, pidin rooli istuma

Endiselt ei suutnud vastu panna

Sinna autosse kahjuks ei saanud sisse ronida

TWELVE YEARS IN AZKABAN!

WhiteWater World

Loomad, kellega ei saanud semuda

Loomad, kellega semusin

Peale seda, kui Dreamworld kinni läks, sõitsime bussiga Surfers Paradise'i. Ööbimise kolm ööd Down Under Hosteli 12-voodilises dormis, aga esimesel õhtul olime liiga väsinud, et midagi teha ja läksime otse magama. Järgmisel päeval, kolmapäeval, võtsime kumbki portsu CV-sid kätte ja läksime maad kuulama, kuidas Surfers Paradise'is tööga lood on. Maria läks ühes suunas ja mina teises, käisin mitmes kohvikus ja restoranis, kuid algul veel asja ei saanud. Läksin siis kesklinnast veidi eemale Chevron Island'ile, kus hunnik restorane järjest on ja astusin sisse väikesesse, kuid üsna peenesse restorani. Tuli välja, et nad just otsisid ettekandjat ja peale vestlust juhatajaga leppisime kokku, et tulen veel samal õhtul neile paariks tunniks proovipäevale. Kell 17.30 olin restoranis kohal, sain kena restorani nimega särgi ja järgmised kolm tundi võtsin klientide tellimusi, viisin laiali jooki ja sööki, puhastasin laudu ja tegin muidugi ka paar lolli apsakat. Päeva lõpus andis koha omanik mulle kaasa korraliku šnitsli ja ütles, et eks ta annab mulle järgmine nädal teada, kas nad mind vajavad, kui ka teised inimesed on proovipäevadel käinud. Suuri lootusi mul selle töö suhtes pole, aga nädal ei ole veel läbi ja eks näis.

Peale proovipäeva lõppu läksin korraks tagasi hostelisse ja siis läksime Mariaga linnapeale. Käisime paaris baaris, paaris klubis ja olime kella kaheteistkümneks ilusti hostelis tagasi ja valmis magama minema... Aga tuli välja, et õhtu polnud veel üldse mitte läbi. Kaks iiri noormeest meie dormist arvasid, et kell on veel absoluutselt liiga vähe ja kutsusid meid endaga välja piljardit mängima. Mõtlesime siis veidi ja otsustasime, et mis seal ikka, piljard on ju vahva. Iiri kutid viisid meid kahte kohta, mis mõlemad olid kinni ja piljardit me mängida ei saanud. Jõuti siis otsusele, et peaks tüdrukud karaoket laulma viima. Karaoke on ka vahva! Karaokebaar oli õnneks lahti ja kuulasime tunnike, kuidas baari külastajad erinevaid laule laulsid, aga iirlased arvasid, et me peaks ikka ka karaokelavale astuma. Laulu valimine oli väga raske ja suurt tahtmist rahvast täis baaris lavale ronida ei olnud... Kuni nägin, et neil on suur Eminemi-sektsioon. Jõudsin kuttidega kokkuleppele, et kui nemad räpivad laulu "Stan" Eminemi osa, siis olen nõus refrääni laulma. Ja nii sai. Varsti pandi karaokebaar kinni ja läksime peale pikka õhtut hostelisse tagasi, seekord tõesti magama.

Neljapäeva hommikul läksime pannkoogikohvikusse hommikust sööma, pannkoogid olid väga maitsvad, aga ka väga kõhtu täitvad ning vaevu-vaevu jõudsime ennast täis kõhuga hostelisse tagasi vedada. Päeva veetsime rannas lesides ja lainetes hullates ning õhtul läksime hosteli ühisruumidesse sotsialiseeruma. Hostelis oli inimesi igast maailma otsast ja õhtu oli väga vahva, seekord mängisime ka piljardit hosteli värskelt avatud peoruumis. Kui inimesed kell 12 välja aeti, läksime ühe saksa ning ühe belgia poisiga randa öisele ujumisretkele. Vesi oli üsna jahe, aga jällegi tore seiklus ning meeldiv õhtu.

Reede hommikul pakkisime Mariaga asjad ja pidime kell 12 hostelist lahkuma. Buss aga väljus alles kell kaks ja seega läksime väiksele tuurile kunstigaleriisse. Kell kaks olime tagasi linnas ja istusime bussile Byron Bay'sse.

Chevron Island, kus iga maja taga erapaadisild on

Pannkoogihommik

The Arts Centre Gold Coast

Naljakas, kuidas asjad ennast alati kuidagi korda seavad. Nagu Maria ütleb, "Life plays out". Olime bussis teel Byron Bay'sse ja mõtlesime, et on viimane aeg hostel book'ida. Vaatasime internetileheküljelt Byron Bays olevaid hosteleid, aga sait ütles, et kõik hostelid on täis ja ühtegi vaba voodit ei ole. Mõtlesime, et äkki on leheküljel mingi viga sees ja otsustasime hostelitesse helistada. Aga ei, kõik oli õige ja hostelid olid tõesti nädalavahetuseks väljamüüdud. Mõtlesime juba, et huvitav, kus me siis ööbime ja imestasime, kuidas me üldse selle peale tulime, et alles teel Byronisse hostelit otsima hakata, kui imekombel ühte hostelisse helistades öeldi meile, et kaks tüdrukut olid just oma broneeringu tühistanud ja seega saime endale ööbimiskoha! Algul küll ainult üheks ööks, plaan oli meil jääda Byronisse aga kaheks ööks, kuid milleks muretseda homse ööbimise pärast, kui praegu on kõik hästi.

Byronisse jõudes viisime oma asjad hostelisse ja läksime siis linna vaatama. Byron on väga väike mereäärne linnake, kus püsielanikke on vaid 5000 ja kust käib läbi väga palju backpackereid. Õhkkond oli seal väga armas ja hoopis teistsugune Surfers Paradise'ist, mis oli pigem peolinn. Jalutasime Mariaga tänaval ja märkasime silti "Free BBQ". Mitte kellelgi pole ilmselt mitte kunagi olnud mitte midagi tasuta söögi vastu, niisiis läksime ilmselgelt asja lähemalt uurima. Üles oli seatud paar lauakest ja kaks grilli, kus vabatahtlikud sibulat ja pihve küpsetasid ning laual oli suur saiakast. Tundus, et me olime väga teretulnud, meile anti kummalegi sai, BBQ-kaste, veidi sibulat ning lihatükk ning istusime muruplatsile maha, kus paarkümmend inimest juba istus ning väikestes gruppides omaette juttu ajas. Platsi kõrval mängis tüdruk kitarril mingit lugu, laulis, ning rääkis vahele oma kogemusest Jumalaga. Istusime Mariaga veidi aega nende inimeste keskel, sõime oma tasuta saadud sööki, kuulasime tüdruku lugu ja otsustasime varsti edasi liikuda. Kuna meil kõht enam nii tühi polnud, ostsime poest puuvilju, küpsiseid ja head juustu ning läksime randa. Vahepeal oli pimedaks läinud (päike loojus seal kell seitse), kuid rannas oli ikka palju inimesi, kes kõik kuhugipoole liikusid. Läksime vooluga kaasa ja jõudsime rannaäärsele platsile, kus mitu noormeest tuleshow'd tegid. Jäime sinna paariks tunniks ning olime Byroniga ja üleüldse oma eluga väga rahul.

Laupäeva hommikul kell kümme pidime hostelist välja registreerima. Kui noormees retseptsioonis küsis, mis kell me Byronist lahkume, ütlesime talle "Kell neli hommikul", sest tollel hetkel meil järgmiseks ööks kohta ei olnud ning mõtlesime, et jääme ööseks välja ning sõidame esimese bussiga Brisbane'i. Ilmselt hakkas noormehel meist kahju, sest kuidagi võlus ta meile välja kaks voodikohta... Life plays out, kas pole nii. Väga õnnelikud asjade käigu üle, alustasime oma päeva heas meeleolus ning sõitsime bussiga pooleteise tunni kaugusel asuvasse väikesesse hipi-linna Nimbinisse. Nimbin oli väga vahva ja väga tšill koht, olime seal kaks ja pool tundi, siis sõitsime bussiga tagasi Byronisse. Laupäeva õhtul läksime 40-minutise jalutuskäigu kaugusel olevasse majakasse päikeseloojangut vaatama. Sinna oli kogunenud päris palju inimesi ja veidi eemal peeti isegi pulmi ning vaade majaka kõrvalt mäe otsast oli tõesti ilus.

Pühapäeva hommikul ületasime ennast ning ärkasime kell seitse, et minna ookeani ujuma. Laenutasime endale hostelist body boardid (pisikesed surfilauad, millel lamades laineharjal liuelda), mida kumbki meist varem kasutanud ei olnud ning läksime randa lainetesse möllama. Ma ei tea, kas me neid laudu õigesti kasutasime, aga nalja sai küll ja üsna arvestatava hoo ka sisse, kui laine ranna poole lükkas. Peale seda võtsime hostelist oma asjad ja kell kaksteist olime bussipeatuses ja valmis Brisbane'i poole sõitma, aga buss jäi tund aega hiljaks ning sõitma hakkasime alles kell üks. Buss sõitis läbi Surfers Paradise'i, kus mina maha läksin ja Maria üksi koju sõitis. Pikendasin veidi oma reisi, jäin veel üheks päevaks Surfersisse, sain tuttavaga kokku ja jõudsin koju esmaspäeva hommikul. Pean ütlema, et see nädal oli minu viimase kolme kuu tipphetk, reis oli ülimalt vahva, Maria on super reisikaaslane, kes ei lasknud mul kaua magada ja oma päeva raisku lasta, kõik kohad, kus käisime, olid omamoodi erinevad ja hostelielu ainuke miinus on see, et külmikus pole piisavalt ruumi. Sellest reisist inspireeritult ka postituse pealkiri, sest elu on seiklus, eriti just backpackeri elu ja olen absoluutselt õnnelik, et Austraaliasse tuldud sai!!!

Kuigi panen siia meie reisist pilte, siis tegelikult nägi Maria väga palju vaeva ja tegi sellest ka video, mis Youtube'is üleval on ja kus ka minu näolappi päris paar koda näha saab: Tripi video (klõpsa peale). Aga jutt läheb siit veel edasi, nii et ärge üleliia vaimustuge sellest väga vahvast videost ja minu blogi lihtsalt kinni klõpsake, eksole... Aitäh.

Tuletaltsutajad

Jalutuskäik majaka juurde

Byroni hipibussid

Nimbin

Hommikune surf ja kohv Mariaga

Õnnelik Mika

Tahaks küll lõpetada selle õnneliku pildiga, aga kahjuks ei saa. Hakkasin seda blogipostitust kirjutama üleeile, kui olin reisilt tagasi tulnud ja kõik värskelt meeles. Kuna juttu ja pilte oli nii palju, ei kirjutanud ma seda kõike ühe päevaga ära ja jätsin teisipäeva õhtul kirjutamise pooleli. Siis oli veel kõik enam-vähem, kurk oli veidi valus, aga ei arvanud, et miskit hullu. Kui aga enne magamaminekut hambaid pesema läksin ja peeglist oma kurku vaatasin, pidin vapustuse saama, sest mu mandlid pole kunagi nii jubedad välja näinud. Kolmapäeva hommikuks oli neelata valus, kõrv ka valutas ja oli väike palavik. Läksin arsti juurde, maksin 50 dollarit ja sain teada, et mul on kurgupõletik, nii et nüüd olen nädal aega antibiootikumide peal ja istun paar päeva kodus, praeguseks on mul juba üsna igav.

Aga eks läheb ka see üle ja ootavad uued seiklused. Otsustasime Mariaga, et aitab linnaelust, oleks vaja veidi raha säästa, sest Maria läheb Juunis tagasi Eestisse ja enne seda tahame veel minna snorgeldama, sukelduma ja ehk isegi langevarjuga hüppama, see kõik aga nõuab ressursse. Niisiis seadsime sihi farmitöö peale ja kuigi veel kindlat plaani ei ole, liigume ilmselt põhja poole ja siis saab ka Maria tunda, mida tähendab farmielu.

Püüan kirjutada järgmise postituse enne, kui jälle kaks kuud möödas on, aga pead ei anna. Ilusat kevadet teile teisele poole ekvaatorit!

Mika out.