Melbourne Family

Hello-hello!

Suurimad vabandused, et ma pole pea kolm kuud siia midagi postitanud, aga algul polnud mul kaamerat, millega pildistada ja peale seda, kui kallis majakaaslane Camilla mulle oma telefoni laenas, et ma sellega pildistada saaks.. Peale seda ma olen lihtsalt laisk olnud ja blogi kirjutamist aina edasi lükanud.

Lendasin Melbsi 1. juunil ning algul veetsin viis päeva ema tuttavate juures, kes mul lahkelt oma diivanil magada lubasid. Ainsad inimesed, keda ma Melbsis teadsin olidki peretuttavad Rami ja Batoul ning lisaks veel sõbrad banaanifarmist, kes paar nädalat enne mind Melbourne'i olid kolinud: inglased Camilla, Chris ja Lem (kelle päris nimi on hoopis Emma, aga me kõik kutsume teda Lemiks) ning iirlane Davey. Algul siia jõudes olin šokis, sest ilm oli Cairnsiga võrreldes tunduvalt külmem, Cairnsis oli umbes 25 kraadi ja siin 12.

Kohe esimesel nädalavahetusel oli Lemi 22. sünnipäev, kuhu ka mina kutsutud olin, peol olid lisaks ka nende uus majakaaslane ja vana tuttav Greg Inglismaalt ja tema sõber Will. Pidu peeti majas, kuhu nad just eelmisel päeval sisse olin kolinud ning hiljem läksime ka edasi linna peale. Peol sain teada, et tegelikult otsivad nad endale veel ühte majakaaslast ning kuigi rent on siin üsna kallis, kolisin juba kahe päeva pärast siia sisse viie ülilaheda majakaaslase juurde!

Maja asub meil St. Kilda linnaosas ning elame toidupoest kohe üle tee, mis on küll väga mugav, aga soodustab mittevajalikku õgimist. Majas on kuus väikest magamistuba, köök ja elutuba ja kuigi ruumi üleliia pole, on maja minu arust väga hubane, ainsaks probleemiks oli algul see, et küte ei töötanud ning pidime kõik joped seljas kodus lõdisema. Magamistoad jaotuvad meil nii: kohe esimeses toas elan mina, minu kõrval paar Camilla ja Davey, siis Lem ja Greg ja Chris. Üks magamistuba oli algul tühi, kuid veidi hiljem kolis sinna sisse inglane Abbey, kes oli just Uus-Meremaalt Melbsi kolinud.

Meie maja

Meie elutuba

Meie köök.. Ja Chris

Lemi sünnipäev: Camilla, mina ja Lem

Mina ja Lem

Lem, Camilla, mina ja Chris

Davey, Camilla, Chris, Lem, Greg mina ja Will

Esimesel nädalal Melbsis tegelesin töö otsimisega. Sõber Rami, kes töötab ühes Itaalia restoranis kokana, võttis mu endaga tööle kaasa ja käisin seal proovipäeval, kuid sellest ei saanud asja. Peale seda kandideerisin kõikvõimalikele töödele läbi Gumtree ning käisin ka kodu naabruskonnas CV-sid laiali jagamas. Sellega mul väga vedas, sain juba esimesel tiirul ühe proovipäeva kirja ning nädal aega töötasin ühes kohvikus kodust kolme minuti kaugusel. Õppisin veidi kohvi tegema ning tegin ka veidi süüa, aga kuna töötunde polnud piisavalt, otsustasin veel edasi otsida. Siis helistati mulle ühest kohvikust, kuhu läbi Gumtree olin kandideerinud ja kuigi see asub kodust tunniajase rongi- ja trammisõidu kaugusel, otsustasin kohale minna ja vaadata, millise kohaga tegu on. Kuna mulle seal meeldis ja mina neile ka meeldisin ning töötunde oli rohkem, otsustasingi sina tööle minna ning olen seal kohvikus nüüdseks töötanud kaks kuud. Kohvik asub ühes suures suures lastehaiglas ning kuigi mul kulub sinna saamiseks iga hommik tund aega ning siis tund aega tagasi koju jõudmiseks, olen tööga väga rahul ja mulle seal väga meeldib. Mõnel päeval juhtub, et ei ole kuidagi üldse tahtmist inimestega rääkida ja vahel isegi igatsen farmis üksi traktoriga sõitmist, kuid mitte eriti tihti.

Kohvikus töötab meil koos minuga kuus inimest: baristad Kane, Henry ja Sarah, köögis Rita (kõik austraallased) ja kokk Mr. Tee, kes on Indoneesiast pärit ja keda keegi tema päris nime pidi ei kutsu. Neist mul kahjuks pilte pole, aga kindlasti teen mõned pildid enne kui siit ära lendan. Hetkel on mu ainus pilt kohvikust selline:

Kohvik, kus töötan,. Leti taga võib märgata Kane'i ja Sarah't

Minu lemmik maja Melbsi kesklinnas, millest iga päev trammiga mööda sõidan 

Ükskord nägin südalinnas hobusekaarikut

Flinders Street Station, kesklinnas olev rongijaam, külastan iga päev

Peale tööl käimise olen vahel tegelenud ka muude asjadega. Jaanipäeval käisin eestlaste ja lätlaste jaanipeol, kuhu olid kokku kogunenud paarkümmend Melbsis elavat eestlast ja lätlast. Õhtu oli tore, õues oli lõke ning sööki ja jooki jagus kõigile. Rohkem oli tegu siiski lätlaste peoga, muusika oli lätikeelne ning lätlasi tunduvalt rohkem kui eestlasi. Seal tutvusin paari inimesega ning järgmisel nädalavahetusel läksin roadtripile eesti noormehe Nielsiga. Sõitsime umbes kuus tundi põhjapoole roosade järvede juurde, mis olid päris roosad vees leiduvate mineraalide tõttu, kuid pildile kahjuks see roosadus hästi ei jäädvustunud. Ööbisime väikese linnakese hostelis ning pühapäeval sõitsime läbi väikeste tööstuslinnade tagasi, kus vanad majad ning pioneerimuuseumid olid.

Murray-Sunset National Park

Pink Lakes

Pioneeriküla

Hobused vol 2

Nädal peale seda pühapäeval sain kokku jaanipäeval käinud lätlase Andrejsiga. Andrejs on Austraalias sündinud, aga elas noorena Lätis ja käis siin Läti koolis. Temaga sõitsime Dandenongi mäestikulisse metsa Melbourne'ist 35 km kaugusel, kus oli väga ilus ja rahulik, kuigi päris palju turiste.

Dandenong Ranges

Dandenong Ranges vol 2

Lisaks olen kaks korda käinud mere ääres jalutamas, mis on kodust poole tunnise jalutuskäigu kaugusel. Teisel korral oli mul kaasas ka Camilla iPhone, mida ta mulle lahkesti laenas piltide tegemiseks. St Kilda Pier on väga ilus, üüratult palju paate ning peale päikeseloojangut tulevad kivide vahelt välja ka pisikesed pingviinid. Pildid minu jalutuskäigust:

Balaclava rongipeatus

Botaanikaaed teel mere äärde

Skatepark mere ääres, pühendus Riki-Tikile

Žonglöörija pargis, pühendus samuti Riki-Tikile

St Kilda Pier

Paadid päikeseloojangus, St Kilda Pier

Paadid veidi teise nurga alt, St Kilda Pier

Melbourne on tuntud tänavakunsti poolest ja seda leidub tõesti kõikjal. Paar pilti ka sellest:

Kodu kõrval

Uhhuu

Windsori linnaosas

Windsor vol 2, graffiti ulatus nii pikalt, et ei saanud head pilti sellest, aga väga ilus oli!

Windsor vol 3

Lisaks on mul pilte veel Camilla sünnipäevast, millest enamus on ka facebookis üleval, aga lisan siia ka. Kuigi Camilla päris sünnipäev on ülehomme, pidas ta sünnipäevapeo juba kaks nädalat tagasi, sest praegu tuli talle ema Inglismaalt külla ning nad läksid koos puhkusele. Laupäeva hommikul kaks nädalat tagasi ärkasime üles ja läksime kogu perekonnaga (mina, Camilla, Lem, Greg, Chris, Davey, Kayla ja Jay) brunch'ile (breakfast + lunch).

Vahemärkus: vahepeal olid meie majapidamises toimunud väikesed muutused: Abbey kolis välja, tema ruumi kolisid iirlased Kayla ja Jay, kes koos meiega banaanifarmis olid ning Chris oli paari päeva pärast välja kolimas, sest ta pidi paariks nädalaks tagasi Inglismaale lendama. Tema asemele leidsime uue sõbra Eoini (samuti Inglismaalt; ma imestan, kuidas ma eestlasena siia inglise/iiri majja üldse sattusin), kes on väga tore ning kes tuli ka Camilla sünnipäevale.

Igatahes peale brunchi tulime koju, käisime läbi ka odavast pudipadi poest, kust igaüks omale midagi õhtuse peo jaoks ostis, kes mütsi, kes võltshabeme. Õhtul kella kaheksa paiku hakkasid külalised kogunema, kokku oli meid siin umbes 15. Pidu oli väga vahva, kestis varaste hommikutundideni ja pühapäeval olime kõik ülimalt ebaproduktiivsed.

Reedese ettevalmistuse pildid:

Aitasin maja dekoreerida!

Glitter practice (mina ja Lem)

✧✧✧ ❤❤❤

Sünnipäevaprintsess Camillaga

Mina sädelemas ✧

Päris pidupäeva pildid:

Brunch girls: Camilla, Matilda, Amy, Emily, Lem, Kayla ja mina

Brunch: Matilda, mina, Greg, Kayla, Jay, Chris, Will, Amy, Emily, Lem, Davey ja Camilla

Mina, Lem ja Kayla

Mina ja Lem ❤❤❤

Mina ise

Kayla polaroidkaameraga tehtud pildid

Siia majja kolimine oli üks tõesti väga hea otsus, ilmselt mõned sõbrad siit jäävad elu lõpuni. Veel üks pilt kalli Lemiga tema voodis šampust joomas:

Ostsin paar nädalat tagasi lennupileti koju, pisar tuli kohe silma piletit ostes. Lendan kuu aja pärast läbi Hong Kongi Helsingisse, brace yourselves! Enne riigist lahkumist käin ka Sydneys (ja lendan sealt) nii et ilmselt tuleb kuu aja pärast veel üks postitus Sydney piltidega.. Kuigi seda ma veel ei tea, millega ma neid pilte tegema hakkan, sest minu telefoni kaamera ei tööta, aga eks näis.

Mika out.

PS. Melbourne on tõesti väga ilus linn, kuigi ilmselt suvel on siin veel parem kui praegu.. Ja mina lendan suve alates tagasi Eesti talve. Nojah. Samas veidi ka ootan!!!

Kuidas Maria hülgas Mika

Tervist!

Viimane nädal on olnud üks vahvamaid ja tundub isegi, nagu nädal Cairnsis oleks kestnud pikemalt, kui poolteist kuud Innisfailis. Viimase postituse lõpus olime just Cairnsi jõudnud ning saabunud neljapäeva õhtul kohale Asylumisse (eesti keeles Hullumajja), ühte vahvasse hostelisse Cairnsi kesklinnast 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Reede ja laupäeva veetsime Cairnsis, käisime šoppamas ja tšillisime hostelis. Kuna vihma sadas iga päev, siis õues me kahjuks väga olla ei saanud, see-eest aga käisime laupäeva õhtul night marketil ehk öisel turukesel (tegelikult on see avatud viiest üheteistkümneni õhtul), kus müüdi paljusid suveniire ja pisiasjakesi ning ostsime kumbki ühe liiga suure portsu hiina toitu, mis oli küll maitsev, kuid millest pooltki me ära süüa ei suutnud. Naersime tükk aega oma lolluse üle ja mõtlesime, et oleks pidanud võtma poole väiksema portsu (meie otse loomulikult võtsime kõige suurema, mis võimalik).

Pühapäev oli ka vihmane, aga kuna meil siin vaid kaheksa päeva aega oli, pidime hakkama tegema kõiki vahvaid asju, mis meil plaanis oli, sest neid polnud enam kuhugi edasi lükata. Pühapäevaks olime plaaninud ühepäevase Kuranda tripi: sõita väikestes vagunites mööda trossi vihmametsa kohal Kuranda külakesse (ei tea, kuidas neid vaguneid nimetatakse, "gondola" inglise keeles igatahes), paar tundi seal veeta ja siis rongiga läbi vihmametsa tagasi sõita. Aga kui meid kella kümne paiku hosteli eest bussiga üles korjati, ütles bussijuht, et suurte vihmade tõttu rong ei sõida ning peame kas reisi edasi lükkama või nii sinna kui tagasi õhuvagunites sõitma. Kuna meil reisi kuhugi edasi lükata polnud, nõustusime teise variandiga ja kell üksteist olimegi Mariaga vihmametsa kohal. Hoolimata halvast ilmast oli päev siiski vahva ja kuigi me õhust suurt midagi ei näinud, kuna kõik oli mattunud udu sisse, oli see ka omamoodi müstiline. Teel Kurandasse tegime ka paar vahepeatust, kus saime vihmametsas mööda laudrada kõndida ja imetleda vaadet kosele. Kurandas veetsime paar tundi, vaatasime erinevatesse poekestesse ja käisime koaala-loomaaias, kus lisatasu eest saime koaalat ka süles hoida ja temaga pilti teha! Lisaks olid loomaaias veel kängurud, krokodillid, maod, vombatid ja lendoravad.

Õhuvagun

Kuranda Rainforest

Laudrada läbi vihmametsa

Barron Falls

Mina olen olukorrast palju rohkem vaimustunud kui Mr. Koala Bear

Esmaspäeval oli üks parimaid päevi minu elus: käisime Suurel Vallrahul (Great Barrier Reef) sukeldumas ja snorgeldamas. Lahkusime hommikul vara hostelist ja veetsime terve päeva laeval, algul sõitsime paar tundi riifile, lained möllasid ja laev hüppas (mis mulle tegelikult meeldis, aga paljudel inimestel tekitas merehaiguse), veetsime mitu tundi avamerel kahte erinevat korallrahu külastades ning siis seilasime tagasi. Sukeldumine tundus algul veidi jube, hingamine balloonist ja rõhu tasakaalustamine kõrvades (kuna rõhk on vees sügavamale laskudes suurem, peab iga meetri tagant nina kinni hoidma ja puhuma, nagu lennukis maandudes) tundus üsna keeruline, aga tegelikult läks kõik nagu lepase reega ja kui sukeldumine läbi sai (saime vee all olla umbes 15 minutit ja läksime 10m sügavusele), mõtlesin kohe, et tahan kindlasti veel sukelduda!

Kuigi sukeldumine oli ülivahva, läks mulle rohkem südamesse hoopis tagasisõit Cairnsi, kui laev vaikselt lainetel kõikus, kõht oli laeval söödud toidust täis ja kaks vanemat meremeest kitarri mängisid ja laulsid. Mõtlesin, et ei tahagi laevalt lahkuda, sest merel on nii-nii hea ja kindlasti tahan kunagi ka ise laeval töötada.. Ja selleks ilmselt tekib ka võimalus, aga mitte sellel aastal, vaid siis, kui millalgi teise aasta viisaga tagasi tulen. Igatahes maksime Mariaga hunniku raha ja ostsime pildi meist sukeldumas, et ka teie kõik seda imetleda saaks:

The Great Barrier Reef

Mitte küll meie laev, aga me olime sarnase pardal

Absoluutselt parim koht kus olla

"Stairway to Heaven" by Led Zeppelin, pisar tuli silma

Cairnsi mägine loodus purjekate taustal

Järgmisel päeval olime üsna väsinud ja vihma sadas, seega veetsime teisipäeva hostelis. Kolmapäeval aga tuli meie suureks heameeleks päike välja ning sõitsime bussiga tunni aja kaugusele Palm Cove’i. Palm Cove on väike mereäärne külake, kus suuri poode ei ole, on aga väikesed poekesed ja kohvikud ning ilus liivarand sinise mere ääres. Veetsime seal terve päeva, sõime jäätist, jalutasime mööda randa edasi-tagasi, ronisime mereäärsete kivide otsa kohvi jooma ja tegime pilte ja videoklippe ilusast loodusest (Maria tegi, mina aitasin).

Minu jalad

Neljapäeval käisime giidiga retkel vihmametsas ning Cape Tribulationis (tuntud selle poolest, et James Cook seal korallrahule sõitis, väga ilus koht). Istusime küll suurema osa päevast bussis, aga kohad, kuhu jõudsime, olid ilusad ning giid oli väga hea jutuga ning saime palju huvitavat teada. Käisime Cape Tribulationil, Daintree vihmametsas ja Daintree jõel tunniajasel paadisõidul krokodille vaatamas. Nägime kolme suurt krokodilli (suurim 4,5 meetrit) ja väikeseid 20-sentimeetriseid beebikrokodille. Lisaks sõitsime läbi väikese Port Douglase linna ja saime ka ujuda Mossman Gorge’is ühes kärestikulises jaheda veega jõekeses keset vihmametsa.

Cape Tribulation

Cape Trib ja mina

Daintree jõel krokodille otsimas 

Seedib sooja päikese käes toitu

Mossman Gorge, vesi oli üsna jahe

Mossman Gorge

Reedel oli Maria viimane päev Cairnsis, peale mida ta lendas paariks päevaks Brisbane’i ja sealt tagasi Eestisse (Jee, Maria on tagasi kodus, kutsuge ta kohvile, tal on kaheksa kuu jagu põnevaid jutte!). Reede päeva veetsime laguuni ääres vedeledes ja päevitades ja siis läksime sushit sööma. Cairnsi kaubanduskeskuses on väga vahva väike kohake, kus pikk lint keset ruumi ringi käib ning kõik lauad lindi ääres paiknevad ning lindil on igat sorti erinevad sushid. Varem polnud ma peaaegu kordki sushit söönud, aga nüüd hakkan rohkem söma, sest ülimaitsev oli! Siis läksime tagasi hostelisse ja jõudiski kätte see hetk, kui Maria oma kohvri ja seljakotiga takso peale läks ning jättis väikese vaese Mika üksi terve Austraalia peale..

Tsaupakaa, Maria! ♥

Niisiis on nüüd jällegi uus peatükk minu elus, kus reisin üksi! Tegelikult ei ole sa muidugi kunagi päris üksi, hostelites on alati teisi inimesi (näiteks mõni vahva inglise noormees), kellel ka mingit plaani ei ole ja kes su laguuni äärde kutsuvad ja sulle burgereid grillivad J Aga nüüd peale nädalate pikkust kõhklemist, otsustamist ja siis jälle ümbermõtlemist olen lennukil Melbourne’i. Cairnsis oli soe ja hea ja meri ja laevad ja toredad inimesed ja kindlasti lähen ma sinna tagasi, kas veel see aasta või millalgi hiljem, aga praegu lähen lühemaks või pikemaks ajaks Austraalia lõunarannikule külmetama (Melbourne’is on hetkel 15 kraadi, Cairnsis 30... oh well).

Mika.